Tere! Minu nimi on Danelia Baženkova. Ma tahtsin võtta prillid eest ja näha nagu kotkas!

Tere! Minu nimi on Danelia Baženova. Olen 36-aastane. Olen kahe lapse ema. Mul on Tallinnas erapraksis. Ma tegelen ennetava meditsiiniga ning ravimivaba taastumisega toitumise ning inimese elustiili muutmise kaudu. Silmanägemine ei muutu mul juba pikemat aega, kuid prillid põhjustavad ikkagi teatud probleeme. Alustades sellest, et fööniga juukseid kuivatades tuleb prillid ära võtta, selleks, et kallutada pead. Muidu nad kukuvad. Lõpetades sellega, et kui ma olen rannas, siis prillidega on ebamugav ning ujumiseks tuleb prillid ära võtta. Ilma prillideta aga ei näe midagi. Praegu on nii, et kui ma pean suvel päikeseprillid ette panema, siis tuleb panna läätsed. Läätsed ei meeldi mulle eriti, kuna silmad väsivad ruttu. Ma lihtsalt tahan, et mul oleks võimalik panna ette päikeseprillid ja minna lastega basseini. Mitte mõelda selle peale, et laps pritsib mulle veega näkku ja lääts kukub ära, jääb kuskil silmas kinni, nagu on korduvalt juhtunud, ja ma pean seda otsima.
Meie ajal on kliinikuid tõesti väga palju. Suurimaks mõjutajaks valiku tegemisel on minu puhul alati soovitused. Ma olen inimene, kelle juurde satuvad inimesed teiste soovitusel. Seetõttu otsin ma iseenda jaoks alati spetsialiste samamoodi, soovituste alusel. Ma suhtlesin paljude inimestega, kes on läbinud silmanägemise korrigeerimise operatsiooni, ning 8 inimest 10st soovitasid mulle doktor Solomatini kliinikut.
Paljud kirjutasid mulle sellest, et see oli nende elu parim otsus. Oli palju erinevat tagasisidet selle kohta, et see on imeline protseduur, mistõttu mul ei olnud mingit kahtlust. Vastupidi, ma ootasin seda päeva. Ma ostan kõik maailma päikeseprillid kokku ja hakkan neid kordamööda kandma, kuna me käime tihti Hispaanias. Seal paistab alati päike. Esimese asjana ma panen päikeseprillid ette. Teise asjana ma lähen surfama, kuna ma jumaldan surfamist, kuid surfamine läätsedega silmades on kohutav! Soolane merevesi. Surfata saab ainult siis, kui on tugevad lained. Lained satuvad silmadesse. Läätsed lendavad välja. See on õudne vaatepilt! Seetõttu panen päikeseprillid ette ja lähen surfama. See on minu unistus!
Eile läbisin silmanägemise laserkorrigeerimise protseduuri ning loodan, et see on mu elu üks parimaid sündmusi.
Praegu võin öelda, et näen prillideta. Enne operatsiooni ma läbisin mitmeid erinevaid uuringuid. Uuringud osutusid põnevaks protseduuriks. Erinevad aparaadid, kus puhus õhk, kusagil olid pulgakesed, tähekesed, mida tuli vaadata. Pärast seda vaatas mind läbi arst, kes selgitas mulle, et minu sarvkest sobib iga tüüpi laserkorrektsiooniks. Ta seletas seda, millised korrektsiooni tüübid on olemas, ja palus mul valida. Mulle anti rahusti ning valuvaigisti ning suunati ootesaali, kust edasi läksin operatsioonisaali.
Suur, väga hea ventilatsiooniga saal, mis on oluline. Oli väga värske. Ma heitsin diivanile pikali. Algul kaeti üks silm. Teostati mingisuguseid manipulatsioone.Siis silma pestakse. Kaetakse silm, mis on juba opereeritud, ja tehakse sama teise silmaga.
Põhimõtteliselt kõik, mis operatsiooni ajal toimub, on see, et te vaatate rohelist kaugenevat täppi ega tunne midagi. Siis mingil hetkel täpike kaob ja kõik on udune. Vaikselt tõused. Arst toetab. Arst selgitab väga rahulikult kõike, mida tuleb teha. Mõnda aega taastud ja lähed ooteruumi, kus medõde tilgutab tilkasid teatud sagedusega. Vaikselt avad silmad ja saad aru, et sa hakkad nägema. Ei olnud mingeid ebameeldivaid aistinguid. Operatsioon ise kestis umbes seitse minutit. Laseri töö kestis vaid mõned sekundid. Põhimõtteliselt üks, kaks, kolm, ja arst ütleb: “Kõik, tänan.” Üldjoontes ei võtnud rohkem kui 10-15 minutit minu viibimine operatsioonisaalis. Sa saad aru, et kõik see on läbi. Vaatamata sellele, et sa midagi ei tundnud, operatsioon toimus, ning on tunne, et asi on tehtud. Nagu hingaks välja midagi.
Kohe pärast operatsiooni oli tunne, et ma olen siilike udus. Ma istusin ooteruumis diivanile, panin silmad kinni ja istusin nii seni, kuni tuli õde, et tilkasid tilgutada. Iga kord, kui ta tilgutas tilkasid, hakkas silmadel natukene kergem. Mõne aja pärast oli juba soov avada silmi, kuigi terve õhtu oli tunne nagu silmad oleksid väsinud.
Hommikul ma ärkasin kell 6.30 hommikul ja mõtlesin: “Peab veel magama,” aga minu aju ütles: “Ava aken ja vaata,” “Sa näed kõike aknast.” Ma ei suutnud vastu pidada, avasin kardinad ja sain aru, et ma näen kõike, mis on vastasmaja peal kirjas. Maja numbrit. Tänava nimetust. Ma vaatasin seina, mille peal oli evakuatsiooniplaan, ning üritasin lugeda kõige pisemaid tähti. See oli väga tore tunne, kui said aru, et sa ärkasid üles ilma, et oleksid prillid ette pannud, ja näed kõike. Arst kontrollis hommikul mu silmanägemist ja ütles, et mul on kotkasilmad.
Lõppkokkuvõttes ei midagi hirmsat ega keerulist. Esimene läbivaatus näitas praegu, et kõik läks hästi, silmanägemine taastub ja silm tunneb ennast suurepäraselt. Ma soovitaks mitte mõelda, vaid teha! Täiesti kindlalt teha.

Видео Tere! Minu nimi on Danelia Baženkova. Ma tahtsin võtta prillid eest ja näha nagu kotkas! канала Solomatina acu centrs Latvia