Mart Helme: "Kulla Siim, kas sa tahad Põhja-Korea parlamenti?"

Tänan selle võimaluse eest siit auväärsest kõnepuldist taas kord sõna võtta. Seda eelnõu arutades jääb vahetevahel mulje, nagu selle eelnõu kaitsjad, kirglikud kaitsjad, kujutaksid ette, et me elame kuskil 19. sajandi lõpuperioodil, kui Metsikus Läänes möllasid sellised tegelased nagu Willie the Kid ja muud revolvrikangelased, keda otsiti taga käsitsi joonistatud portreepiltide alusel, mis tihtipeale olid väga vildakad, sellepärast et kuskil oli ta habemega, kuskil oli ta ilma habemeta, keegi oli näinud teda kiilaspäisena, keegi oli näinud teda kaabuga. No ja püüa siis tuult väljal!

Mina olen väga suur igasuguste põnevusseriaalide vaataja, see on üks niisugune lõõgastumisvorm minu jaoks. Ma viskan peast ära kõik selle, mis toimub siin saalis, siin majas ja poliitikas tervikuna, ja vaatan, kuidas elavad ja toimetavad fiktiivsed tihtipeale, enamasti fiktiivsed kangelased ja antikangelased. Ma tuletan teile meelde, et on jooksnud meie televisioonis selline suurepärane sari nagu "Mõrvaennetajad". Mõrvaennetajad on inimesed, üks selline võitlus paar, kes kasutab superarvutit, mis omakorda kasutab kõikvõimalikke kaameraid metroodes, tänavatel, kontorites, pangaruumides ja nii edasi, mis töötavad näotuvastussüsteemi alusel.

Ja kui nüüd keegi püüab öelda, et seesama ei tule kasutusele meil pärast seda, kui me selle eelnõu heaks kiidame, siis see on vale. Loomulikult tuleb! Kõnnite rahulikult mööda Viru tänavat, seal on kuskil mingisugune kaamerakene ja kaamera salvestab ja tunneb kohe ära. Ahah, see seal on Martin Helme. Ahah see seal on Ruuben Kaalep, mis sellest, et tal praegu happy hour. Mis sellest, et Martinil on päikeseprillid ees, mis sellest, et on kaabuga – tunneb ära.

Tänasel päeval me oleme siin, meil on saadikupuutumatus ja veel ei ole meil totalitaarset valitsust. Veel ei ole! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond võitleb kõigi vahenditega, kaasa arvatud praegusel hetkel siin saalis, et sellist valitsust meile ka ei tuleks. Aga ühel hetkel see võib nii olla. Me lugesime siin üleeile, Siim Kallase juukseid peas püsti ajavat artiklit – mul pole neid väga palju, aga no natuke ikka pealt kerkivad. Sellest, kuidas protseduuriliselt tuleb ära lõpetada kindel tähtaeg, mille jooksul tuleb kõik eelnõud ära menetleda, ja mis hullud ideed tal seal veel olid. Ma küsisin ta käest koridoris: kulla Siim, kas sa tahad Põhja-Korea parlamenti? Mulle jäi mulje, et ta ei saanud üldse aru, millest me räägime. Mis näitab seda, et tahabki Põhja-Korea parlamenti. Aga meie ei taha.

Meie tahame, et me saaksime tõepoolest esitada protseduurilisi küsimusi, pommitada ettekandjaid küsimustega, pidada kõnesid, paljastada koalitsiooni teerullitaktikat ja hoida elus parlamentarismi, parlamentaarset debatti. Noh, me võiksime öelda nii, nagu meil öeldakse kohtuprotsessi kohta: et meil on võistlev kohtuprotsess. Prokurör versus advokaat ja vastupidi. Me teame, et selline võistlev kohtuprotsess, kui ta on aus, viib lõpuks tõeni. Sest mõlemad pooled on kohustatud, sunnitud maksimaalselt hästi ette valmistama protsessi, maksimaalselt detailideni tungima. Missugused võivad olla süüdistaja trumbid, missugused on kaitse trumbid?

Täpselt seesama peaks toimuma siin saalis: võistlev protseduur. Ärme nimetame seda protsessiks, nimetame seda protseduuriks! Võistlev protseduur, kus me jõuame seadusloomes parima tulemuseni. Aga praegu me ei jõua. Ja nüüd tahab juhtiva koalitsioonipartei auesimees isegi selle nulli keerata, et isegi seda ei ole. No nii ei saa!

Ja me oleme kuulnud nüüd viimastel päevadel nõrkemiseni seda, kuidas kogu selle kurjuse juureks olen mina: mina kooskõlastasin, mina saatsin kooskõlastusringile. Ja tõepoolest tehti selgeks, et meil on IT-süsteemid vananenud, ebaturvalised ja on vaja uut turvalisussüsteemi. Aga siin on nüüd üks asi, millele ei ole vastust saanud. Kus serveris, missuguses IT-formaadis kogu seda informatsiooni hoidma hakatakse, seda ei ole meile öeldud. See on väga oluline. Kes kontrollib kontrollijaid ehk neid inimesi, kes sellele andmepangale, superandmepangale ligi pääsevad? Kui suureks see andmepank võib paisuda? Seletuskirjas öeldakse väga selgelt, et sinna tulevikus hakatakse lisama silmaiirist, DNA-d ja muid vajalikke andmeid. Ehk teiste sõnadega, meil on just nagu restoranis avatud arve. Me võime lõpmatuseni prassida, sest arve on avatud ja kunagi keegi tuleb, kes maksab selle kinni. Meil on siin samuti avatud arve, sinna pannakse kogu aeg juurde uued praed, uued joogid – seekord küll mitte autosse.

Ja millega see kõik lõpeb? Seda teab vaid vanajumal taevas ja seda ei ütle meile need, kes kirglikult kaitsevad seda, et nad saavad selle andmepanga enda käsutusse. Ja veel lõpetuseks. 1940. aastal otsisid okupatsioonijõud tikutulega metsadest, maakodudest, linnakeldritest ja pööningutelt meie kaitseväelasi, meie politseinikke, meie muid avaliku elu tegelasi. Nüüd saavad nad selle andmepanga, kui nad peaksid jämeda otsa enda kätte saama, tänu meile.

(Riigikogu istung, 12. juuni 2021)

Видео Mart Helme: "Kulla Siim, kas sa tahad Põhja-Korea parlamenti?" канала Aadu Birnbaum