Kristlane ja sõjaväeteenistus / 2.osa

Täna vaatleme kristlase ja sõjaväeteenistuse suhet "kahe riigi" ehk "kahe olemisvaldkonna" õpetuse valguses. Ja lõpuks uurime ka täiesti patsifistliku suhtumise võimalust.
Kõigepealt peab ütlema, et protestantlik nägemus kristlase kohustustest ühiskonna ees, võttis sügavalt isikliku mõõtme. Iga usklik vastutab nüüdsest isiklikult oma valikute ja otsuste eest.
Aga nendele otsustele avaldavad mõju üheltpoolt evangeeliumid (eelkõige Mäejutlus) ja apostlite nõuded, mis näivad olevat vastuolus maailmas kehtiva seadusandluse ja võimuga.
Jeesus ütleb Jh 17:16 , et tema jüngrid "ei ole maailmast".
Kuid see ei tähenda siiski, et meie vastutus piirduks üksnes ühe või teise valdkonnaga.
Jeesus ütleb Peetrusele: "Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas." Mt 16:19
Martin Luther leiab, et me elame "kahes riigis". Mõlemad riigid, nii maine kui taevane alluvad Jumalale. Mõlemas riigis oleme me kõigepealt Jumala ees oma tegude eest vastutavad.
Jumala võim on Vaimu võim, mis ei tunne sundust. Jumala võimu all toimub kõik vabaduses. Kuid Jumal kasutab ka maist võimu.
Selle ignoreerimine tähendaks Lutheri sõnul: "metsiku kurja looma vabastamist ahelaist."
Aga mis saab siis, kui valitseja ise seestub ja muutub kurjuse tööriistaks.
Kas siis on vastuhakk kurjale õigustatud? Samas me teame, et meie tõeline valitseja on Jeesus Kristus, kes on rahuvürst. Ta on andnud meile lepituse sõna ja rahu missiooni. Kuidas seda konflikti lahendada?
Kolmekümne aastane sõda katoliiklaste ja protestantide vahel näitas, et mõlemad pooled tundsid end õigustatud "Õige usu" eest "õiglast sõda" pidama.
Valgustus ja idealism püüdsid religioosselt motiveeritud vägivalda ratsionaalsete argumentidega ületada. Siingi leiti, et kaitsesõda on õiglasem kui kallaletungiv sõjaline tegevus. Usuti, et kasvatuse ja haridusega on võimalik tulevikus sõdu vältida.
19.Sajandi unistused rahvaste rahust ja õitsengust päädisid aga 20. sajandil kahe suure maailmasõjaga. Mõlemas sõjas jäid kristlased kaotajaiks. - Võitis jumalakartmatu reaalpoliitika.
Alles massihävitusrelvade tulek näitas, et igasugused reaalpoliitilised kaalutlused on mõttetud. Sest me elame olukorras kus inimkonnal on niipalju massihävitusrelvi, et me võime elu maapeal hävitada mitukümmend korda. Mõnda aega, eriti pärast nn. Idabloki kokkuvarisemist tundus, et sõda tuumariikide vahel on võimatu, jäid üle üksnes lokaalsed konfliktid. Täna tuleks aga väga konkreetselt küsida: Kas Ukraina juhtumit arvestades peaksid kõik kristlased astuma armeesse, et oma kodumaad kaitsta agressori eest. Ja kas nende õed ja vennad peaksid neid vajalike relvadega varustama.
• Patsifistlikult häälestatud kristlaskond aga küsib: Kuidas on võimalik vaenlasi armastada ja samas neile relvaga vastu hakata?
Patsifistid ütlevad kindlalt: "Ükski sõda ei ole õiglane, sest armastajad ei tapa." Nad eitavad igasugust sõda. Nad tunnevad end maiste olukordade ees vastutavana, kuid üksnes Jumalale kuuletudes. Nad nõuavad esmalt Jumala riiki ja selle väärtusi. Jumala Riik on aga rahu riik. Me näeme, et patsifistlikult häälestatud protestandid on heitnud Martin Lutheri "kahe riigi" õpetuse tegelikult kõrvale.
Nad taluvad ennemini kõige raskemaid tagakiusamisi, kui alluvad kuningate käsule osaleda nn. "õiglases sõjas". Kõige olulisemaks tekstiks Pühakirjas pidavad nad Pauluse sõnumit korintlastele: 2Kr 5: 17-20 " 20 Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!"
Niisiis leitakse siin, et kristlaste kõige olulisemaks ülesandeks on olla lepitajad.
Nad ütleksid meile koos apostel Paulusega Rm 12:17-21 "Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, hoolitsege selle eest, mis on hea kõigi inimeste silmis! 18 Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! ..."
Kindlasti on patsifistlikul kristlusel oma prohvetlik funktsioon, mis osutab tulevasele maailmale, kus pole enam ülekohut ja sõdu. Kuid prohvetidki elavad reaalses maailmas.
Kokkuvõtteks: Kõigepealt vältida tuleks kahte hoiakut:
Mõlemad positsioonid toetuvad tavaliselt meelsasti Piibli ja eriti Ilmutusraamatu tekstidele.
On selge, et Piibli keskne teema on mitte sõda, vaid rahu.
Mõlemad pooled, nii need, kes ütlevad, et kurjale on vaja relvaga vastu astuda, kui ka need, kes keelduvad relva võtmast, tuletavad meile omal viisil meelde, et me ei saa selles maailmas kurjusega leppida. Mõlemal juhul võime loota vaid Jumala armule, sest süütut positsiooni pole. Relva võttes osutume kaasosaliseks hävingus ja surmas. Relva võtmata jättes võime osutuda kaasosalisteks suurema kurjuse võidukäigus.
Kumbki otsus pole kristlikum kui teine. Sellepärast peaksime algusest peale mõtlema, millised on nende maiste valitsejate iseloom ja teod, keda me teenime?
@JoosepTammo

Видео Kristlane ja sõjaväeteenistus / 2.osa канала Joosep Tammo