Mart Helme: Tegelikult me teame kõik, et korruptsioon Eesti Vabariigis on endeemiline

Kange tahtmine on võtta üle see roll, mis oli siin kolleeg Kruusimäel ja hõigata valju häälega: ei, korruptsiooni meil Eestis ei ole! Siin ei ole olnud ei rahapesu, siin ei ole olnud ei Tallinna Sadama afääri, siin ei ole olnud ei Porto Francot ega Autorollot, siin ei ole olnud mitte mingisuguseid kahtlaseid tehinguid kõikide nende aastakümnete jooksul, mis Eesti Vabariik on eksisteerinud. On lihtsalt juriidilisi ebaselgusi. Juriidilisi ebaselgusi, mis võimaldavad aeg-ajalt jätta mulje, nagu inimestel oleks huvide konflikt. No näiteks. Rahvasaadikud, kes on linnavalitsuse või vallavalitsuse ülemad, seadusandjad, töötavad just nende alluvuses või vastupidi. Ega meil ei ole ju kunagi toimunud mingit sahkerdamist detailplaneeringutega. Ega meil ei ole ju kunagi toimunud mingit sahkerdamist maa sihtotstarbe ümberotsustamisega, mitte kunagi. Need on absoluutselt välistatud, mis sellest, et eelmine valitsus just nagu selle pärast kukkuski, ehkki me teame, et ta kukkus hoopis teistel põhjustel. Aga tegelikult, mis on siis nüüd juhtunud sellesama Porto Franco looga? Ära on unustatud. Midagi nagu oli seal, et keegi maksis kellelegi, et ta saaks seal mingisuguse maa sihtotstarbe muutmise ja ligipääsu hõlbustamise. Mingid kuulujutud olid. Kuulujuttude peale pandi püsti suur infooperatsioon ajakirjanduses ja kuulujuttude ja infooperatsiooni tõttu ehmus ära eelmine peaminister ja astus tagasi. Aga korruptsiooni meil ei ole. Eesti Vabariigis korruptsiooni ei ole. See on aksioom.

Tegelikult me teame kõik, et korruptsioon Eesti Vabariigis on endeemiline. See on igal pool. See on ühelt poolt tingitud meie moraalsest relativismist. Eile nägime seda moraalset relativismi siin saalis, kui meie fraktsiooni aplausi peale öeldi, et Riigikogu saal ei ole teatrisaal. Aga Reformierakonna aplausi peale ei öeldud midagi. Täna toimus siin samuti aplodeerimine. Ei olnud mingit juttu sellest, et Riigikogu ei ole teatrisaal. Kas see ei ole üks väike ilming moraalsest relativismist? Aga sellest moraalsest relativismist algab tegelikult tee sillutamine korruptsioonile, sest omade vahel, no mis seal ikka nii kangesti on, me ju kõik teame, kes on kes – lepime kokku.

Mina populaarse vallaametnikuna, kes on tegelenud kõikide nende maade mõõtmiste ja tehingutega, tunnen kõiki vallas, kõik tunnevad mind vallas, ma lasen ennast valida vallavolikokku. Aga kuna meil siin elab vallas näpuotsaga inimesi ja võimekaid, kes võiks minu töökoha vallavalitsuses üle võtta peale ühe minu sugulase, ei olegi, siis on iseenesestmõistetav, et minu soovitusel ja ülejäänute heakskiidul saab minu endise töökoha seesama minu sugulane. Aga mina tean täpselt, millal ma tema sõrmede peale ei vaata, sest ma olen seda tööd teinud. Ja tema teab täpselt, kui me koos autoga koju sõidame, mis meil on arutlusele tulemas ja kus oleks vaja mingisuguseid otsuseid langetada just nii, nagu on vaja langetada.

Ja see on just nimelt see, millele ma juhtisin tähelepanu ka, kui ma esitasin küsimusi komisjonipoolsele ettekandjale. Ja komisjonipoolne ettekandja peksis peaga vastu pulti kaks korda järjest ja ütles, et see kõik on jama, sellist asja ei ole. Ja see seaduseelnõu ei anna võimalust ka niisuguse asja tekkimiseks ja elluviimiseks volikogude ja kohalike omavalitsuste tasemel. Aga tegelikult on asi just nii.

Ja see kõik algab moraalsest relativismist, see kõik algab sellest, et omadele on kõik lubatud, aga võõraste puhul me läheme kasvõi peale kaebama, teeme anonüümkirju, koputame tuttavale politseiametnikule, kaposnikule, prokurörile, kohtunikule, kellele iganes, sest ta ei ole ju oma, ta segab seda, mis omade vahel on iseenesestmõistetav. See on Eesti reaalsus. Ja kui sellest Eesti reaalsusest mööda vaadatakse, siis sünnivadki niisugused eelnõud, mis iseenesest on õige motivatsiooniga. Aga mis meie tingimustes sellisel kujul, nagu see suure tõenäosusega siin saalis heaks kiidetakse, ei hakka tööle nii, et nad välistavad kõik need kuritarvitused, huvide konfliktid ja telgitagused kokkulepped.

Ma räägin teile veel, kuna Tarmo Kruusimäe siin väga eksalteeritult hõikas, et korruptsiooni Tallinnas ei ole. Ma räägin teile veel ka seda, mida rääkis mulle üks Tallinna linnavalitsuse ametist lahkunud inimene, kuidas Tallinnas tegelikult kokkulepped sünnivad raha või muude hüvede andmise ja vastuvõtmise korraldamiseks. Need ei sünnitelefonis, need ei sünni isegi kuskil puiesteel kõndides. Need sünnivad niimoodi, et kusagil, kus arvatakse, et ei ole pealtkuulamist, pealtnägemist, kirjutatakse paberi peale. Ja siis kirjutab teine pool paberi peale ja siis kirjutab teine pool paberi peale, kuni saavutatakse kokkulepe ja see paber hävitatakse kohe sealsamas. Mingit jälge ei jää maha. Ei olegi võimalik kohtusse minna, ei olegi võimalik midagi tõestada ja asjad liiguvad siis täiesti legaalseid protseduure pidi, aga kõik saavad oma meelehea. See on Eesti reaalsus. Ja tsiteerides Hando Runnelit: "Need olid Eesti kolud. /.../ Need olid Eesti olud."

(Riigikogu istung, 10. juuni 2021)

Видео Mart Helme: Tegelikult me teame kõik, et korruptsioon Eesti Vabariigis on endeemiline канала Aadu Birnbaum