Mart Helme: Rahvuse ja riigi saatus otsustatakse kolmes kohas – koolis, magamistoas ja lahinguväljal

Mart Helme: Ma räägin asjast vaatevinklist, nagu mul nende väitluste puhul on jäänud mulje mitte ainult täna, vaid fraktsioonis. Loomulikult on meil kultuurikomisjoni asju pidevalt arutatud ja ebakultuurse inimesena, nagu ma olen, vahetevahel satun teatrisse ja vahetevahel kontserdile ja põhiliselt hangin oma kultuuri Klassikaraadiost muusikaliselt kujul. Aga arvan, et mingisugune ettekujutus mul siiski kultuurist on.

Minu arusaam kõigi nende heitluste-väitluste kokkuvõttena on järgmine. Ja see ei ole rõõmustav. See ei ole rõõmustav ja ma eriti paneksin südamele Reformierakonna esindajatele: palun mõelge järele! Me oleme liikumas riikliku kultuuripoliitika suunas. Me oleme liikumas selles suunas, et riik peab finantseerima, riik peab ehitama, riik peab andma mingisuguse sissetuleku kellelegi. Ei pea! Kus on öeldud, et riik peab? Riik ei pea ehitama Anu Raua keskust, riik ei pea ehitama isegi Estoniat. Riik ei pea, kui selleks on olemas teised võimalused, kuid riik võib ja tal on põhiseaduslik kohustus teha investeeringuid strateegiliselt olulistesse valdkondadesse, sealhulgas ka ehitistesse.

Mis see tähendab? See tähendab väga lihtsat asja. See tähendab seda, et rahvuse ja riigi saatus otsustatakse lühidalt öeldes kolmes kohas: heteroseksuaalses magamistoas, lahinguväljal – lahinguväljal tähendab seda, et rahval peab olema julgust, tahet ja võimekust ka relv käes, enda eest seista – ja koolis ning kultuuripõllul. Kui rahval ei ole, rahvusel ei ole iseseisva oma kultuurilise identiteedi janu, siis ei aita ükski riiklik finantseering, ühegi ehitise tegemine seda rahvust ja kultuuri püsti hoida. Ja sellest tuleb aru saada.

Raha kahe käega loopides siia ja sinna loomulikult korruptiivselt maandub see tihtipeale seal ja selle kaukas, kuhu ta on mõeldud. Ja kui me nüüd vaatame seda nimekirja ka nendest neljast objektist, mis algselt olid, siis me näeme siin väga selgelt, et siin on ainult üks rahvuslikult oluline objekt. Üks rahvuslikult oluline objekt, see on Estonia. Ülejäänud on poliitiline kokkulepe. Üks koalitsioonierakond saab ühte asja, teine koalitsioonierakond saab teist asja ja natukene, et üleliigselt ei nurisetaks, antakse ka mõnele opositsioonierakonnale. Võtke, olge rahul, ärge nurisege!

Me teame väga hästi, et nendest parandusettepanekutest on määratud läbi minema ainult üks. Ainult üks on määratud läbi minema! Sest niisugune on kokkulepe. Me saame natukese aja pärast teada, kas mul on õigus. Me saame kohe-kohe teada, kas mul on õigus. Ma millegipärast ... Ma ei tea, võtaks, mingisugust tinti jooks või, aga tinti pole siia serveeritud. Me saame kohe seda teada. Ja see, ma ütlen, on väga halb praktika. See lõhub selle vähesegi usalduse, mis meil siin saadikute ja fraktsioonide vahel on, selle vähesegi usalduse. Ilma usalduseta on meil aga ka Eesti riiki väga raske püsti pidada. Ma arvan, et kõik ei saa sellest aru, aga tegelikult on nii.

Ja seetõttu me arutasime fraktsioonis hommikul ja leidsime, et ega selle filmilinnaku asjal ei ole ju midagi viga tegelikult. See on ju päris tore asi iseenesest. Aga me ei saa olla nõus sellega, kuidas protseduuriliselt, Aadu Mustast üle sõites, kevadisest kokkuleppest üle sõites, niisugune asi on lauale tulnud. Ja ärge tulge mulle rääkima – ma ei ole eile sündinud, jumal hoidku –, et rahvasaadikud on vabad. Me oleme ka vabad. Me läksime saalist minema. Me läksime saalist ära, sest meile ei meeldi kooliaktused, kus tulevad mingid tegelased meile sõnu peale lugema, missugused me tohime olla või ei tohi olla. Ma olen 71-aastane, mul on kõrini kooliaktustest, siin saalis samuti ei taha neid kooliaktusi. Ärme teeme kooliaktusi siin, oleme riigi juhtkond, oleme riigi poliitiline eliit!

Aga täna see küll ei kõlanud siin niimoodi. Ja seetõttu, sõbrad, me otsustasime, et me anname hääletuse vabaks muudatusettepanekute osas. Ma isiklikult ei toeta muudatusettepanekuid – ei toeta protestiks selle vastu, mismoodi selleni on jõutud. Ma saan aru, et nii mõnelgi siin on piinlik, et nad peavad hääletama nii koalitsiooni kokkulepe, koalitsiooni püsimise hinnaks määratud asjana. Aga noh, eks jällegi, igaüks on vaba ja otsustab. Igaüks on vaba ja otsustab. Mina otsustasin mitte toetada neid parandusettepanekuid. Tahan rõhutada, et ma ei ole Eesti filmitööstuse, Eesti filmide tegemise vastu. Ma arvan, et Eesti film on päris omapärane nähtus. Mul endal on küll tavaliselt väga igav neid vaadata. Selline tüüpiline Eesti temperament, ei saa algul vedama, pärast ei saa pidama, pikad lohisevad tiraadid. Ühesõnaga, mulle ei meeldi Eesti film.

Aga ma saan aru, et maailmas on see omamoodi nähtus ja väljaspool Eestit võib see meeldida. Ja seetõttu ma arvan, et teeme neid filme, mis sest, et mulle ei meeldi. Aga teeme korrektselt, ausalt, läbipaistvalt, mitte susserdades, soss- ja ma ei tea, mis jokk-skeemidega!"

(Riigikogu istung, 13 september 2021)

Видео Mart Helme: Rahvuse ja riigi saatus otsustatakse kolmes kohas – koolis, magamistoas ja lahinguväljal канала Aadu Birnbaum